Eetikast

Mul ei olnud eelmine kirjutis veel valmis, kui juba otsustasin, et järgmise teen eetikast. See pidi olema mulle endale nagu lõdvestuseks, sest see on asi, millega mu mõte, ning kuna ma elan mõttele allutatud elu, siis paratamatult ka kogu olemine lakkamatult tegeleb (õieti ainus, millega) – eetika ja kõigega, mis sellesse puutub – aga mis ei puutu? Olin aprioorselt, ilma eriti mõtlematagi otsustanud, et kõik justkui-postulaadid, mis esitan, põhinevad avalikult ja salgamata üksipäinis mu oma subjektiivsel pinnasel, subjektipinnasel – mädasoos, kui soovite. Kuhu on postulaatide jaoks pandud ujukid. Puhtsubjektile mitte ainult sellepärast, et siis ei saa keegi midagi õiendada, aga sellepärast ka. See pidi olema puhkus, lõdvestus. Oli vaja ainult põhijooned üles tähendada, tõsta nad üles aastate hõredalt sõelalt. Või nii ma arvasin.

Nägin end vaimusilmas juba laua taha istumas, töö eelnaudingus. Nägin end sisse löömas esimest sõna (täpsemalt pealkirja "Eetikast", nautimas selle ambitsioonikat ebaoriginaalsust), ja siis... täielik tühjus – valge, aistimatu ja mõeldamatu substantsiga täidetud tühjus – või parem, kuna palgalised filosoofid sõna 'substants' kasutamist kiivalt jälgivad, lihtsalt 'täidetud tühjus'.
Ja kohe seejärel: deja vu, see on juba olnud.

Ja see oligi olnud. Mõneteistkümne aasta eest lugesin Kunstiakadeemias üht kursust, mille olin kokku pannud eesmärgiga näidata erinevaid vaimseid süsteeme – tõsiseltvõetavamaid neist – et kuidas saab maailma võtta, intellektuaalselt sellesse suhestuda. (Some nerve! mõtlen ma praegu, mil ma sellist asja küll enam ette võtta ei julgeks. Tänu õhinale ja usule asja õilsusse ei tulnud mul toona pähe ettevõtmises kaheldagi.) Praktiliselt koosnes see siis ülemaailmsete religioonide ja mõnede mu lemmikfilosoofiate sisevaadetest.

Valmistasin oma loengud ette põhiliselt Encyclopaedia Britannicast ja Oxfordi filosoofialeksikonist tõlkides, sisemine tuli oli minu poolt. Oli ainult üks teema paari- kolmekümne seas, milles tundsin end tõesti koduselt, võiks öelda genuiinselt: taoismis. Lapsest peale (st hiina muinasjuttudest) kuni praeguse hetkeni ei ole ma iial kahelnud selle kõigutamise võimatuses. Tegelikult tulekski seda vaadelda nimelt vastupidises perspektiivis: et kui püstitada ülesanne luua mingi vaimne süsteem, mis ei ole kõigutatav, et see ainsana ongi tähtis – ükskõik, mis see oleks, peaasi, et poleks kõigutatav, et siis see ongi, kõige laiemalt võttes, taoism. Kõik muu on liikuv, muutuv, määramatu, ainus liikumatu, muutumatu, määratav asi on püsikindlus (selle kohta vt Zhuangzi 6. peatükk, 13. lõik). See on maailm nagu ta on, meie aistinguist sõltumata, rääkimata juba konventsioonidest.

Olin kandnud oma ette-kompileeritud ja suures osas ette valmis kirjutatud loengud (loodetavasti) rahuldavalt ette, kuniks järg jõudis taoismini. Mul oli kaasas paar raamatut tsitaatide ettelugemiseks ning üks Mälli ees- või järelsõna kuhugi, täpsete terminite pärast. Niisiis, seisin seal valgustunult ja heas tujus, kohe avamas suud loengu pidamiseks. Ma mitte ainult ei teadnud taoismist niipalju, kui meie pikkus- ja laiuskraadilt lahkumata on inimlikult võimalik teada, vaid ma arvasin ka, et elan ise taoistlikku elu. Vaja oli ainult välja tuua, mis on sees. Vaja oli moodustada esimene lause.

Ja täielik tühjus: seesama, valge ja millestki aistimatust täidetud. Täidetud tühjus, just. Ja hääl kõlab (aga juba tagantjärgi, juhtunut kommenteerides, mitte ette korraldades), minu sees, mitte minust välja, mu enda hääl valede toonidega hiina keeles: dao ke dao, fei chang dao – "tao, millest saab rääkida, ei ole õige tao" (Laozi esimese lause üks sadadest tõlkevõimalustest).

Selle poolest vähemalt oli asi õige.

Ma siis võtsin selle Mälli ees- või järelsõna kuhugi ja kandsin sealt ette (see on muide peaaegu täiuslik kirjatükk).

See oli see deja vu.


Kas nüüd siis ka "eetika, millest saab rääkida, ei ole õige eetika"?