Keelest

Imelik on mõelda, kuidas mõnel pool tekstide toimetamisel, (mida hakkab lugema paremal juhul paarsada inimest, kes on sealjuures keskmisest parema haridusega, mis tähendab suuremat vastupanuvõimet halvale keelele), aetakse juuksekarva lõhki mõne palja silmaga peaaegu nähtamatu nüansiga, samal ajal lastakse aga igapäevaselt sadade tuhandete vastupanuvõimetusse kõrva üürata säherdust eesti keelt, et ainuüksi see juba teeb häbiasjaks eestlaseks olemise. Ma ei ole Raadio Kahes pika aja jooksul kordagi peale sattunud, et nt DJ Koit R (oli vist) kasutaks kogematagi õiget, st dubleerimata komparatsiooni – mis ei ole takistanud talle jagada aga mingeid tunnustusi, ning tema ülemus nimetas teda kuskil koguni avalikult oma eriliseks lemmikuks. Järelikult ülemust see absoluutselt ei häiri! Ometi ei ütleks neist ilmselt kumbki more smarter või the most beautifullest – miks siis see lakkamatu eestikeelne kõige ilusaim , enam targem ja vähem mõtlevam – ning muidugi mitte (kaugeltki mitte, paraku!) ainult R-a suust?

Sõnavaraliselt tundub kogu meedias esinejate tekst koosnevat põhiliselt kahest sõnast: keeruline ja oluline (hakkasin kord David V-i Müstilise Venemaa ühes suvalises osas olulisi kokku lugema – 27nda juures kaotasin järje), tähtsaid oli samal ajal vaid üks ja seegi pleonastlikus ühendis oluline ja tähtis), sekka massiliselt etendusi, ütleme (siis) nii, ete ja tere ka minu pooltisid. Ja mitte mingil juhul öelda Eesti, vaid alati ja ainult Eestimaa. Seda etenduse-asja on niipaju räägitud, et piinlik on üle korrutada. Aga kus ma pääsen. Niisiis: etendus toimub vaid kord. See, mida lavastaja teeb ja mis on mängukavas, on lavastus – veel parem – tükk, ilus lühike rahvusvaheliselt käibel paljumahutav mõiste (kutsuksin üles kasutama seda (ja pala), nagu inglased, sakslased jt, ka kujutava kunsti, kirjanduse jne üksikteoste tähistamiseks). See, mille näitekirjanik kirjutas, on näidend. Ajab nutma, kui reporter mõnd teatritegelast intervjueerides, muudkui kokutades etendus ja etendus, pidades seejuures muidugi silmas tükki-lavastust, murrab viimaks tollegi õige keelemeele ja paneb ta rääkima etendusest, kuigi oli alustanud korrektselt tüki ja lavastusega. Kui mina oleksin keeleamet, siis selliseid reportereid ma tuuseldaksin ja trahviksin. Siiski on see etendus-tamine läinud riigiringhäälingus nii valdavaks, et tekib kahtlus, et see norm on vabaks lastud. Aga isegi kui on, siis on ju ometi alles soovitatav keelekasutus?! Kes muu kui ajakirjanik, eriti veel rahvusringhäälingu ajakirjanik, peaks seda propageerima ja kinnistama? Kõigele tipuks spetsialiseeruvad ajakirjanikeks ju nimelt eesti keelt ja kirjandust õppivad üliõpilased! Kuidas siis selline asi on võimalik?

Miks piinatakse vaeseid venelasi keeleeksameil sellise ekstra-piduse eesti keelega, milles sobiks ehk pöörduda presidendi poole tänukõnega peale autasu saamist mõnel sellisel üritusel, kus president kannab mulgi kuube, millest pole aga abi karjääri tegemiseks Eestis? Piisaks mõnest lausemallist. Ma koostan ühe näidisdialoogi, mille soovitan lülitada vastavasse õppekavva:

Ljuda: Eestimaal on palju olulisi etendusi. Kusjuures. Ka palju keerulisi etendusi.
Tanja: Kas ka Eestimaal?
Ljuda: Keeruline küsimus. Ütleme nii, et jah.
Tanja: Kas ma saan aru, et Eestimaal on palju olulisi ja keerulisi etendusi?
Ljuda: Ma arvan, et kindlasti.
Kostja: Tere ka minu poolt.

Sellest peaks eksamil läbisaamiseks aitama. Ja ka selleks, et Eestis vabalt suhelda – mistahes teemal.

Loogikavigadest ei hakka ma ei rääkimagi, sest vaevalt mulle nii palju elupäevi on antud, et sellega kuhugi jõuda. Näiteks ei räägi ma sellest, et Ma arvan, et kindlasti = Ma olen kindel, et võibolla.
Nagu ka tautoloogiast a la tegevusega tegelema, külmakraade on kolm kraadi jms., ning kantselo-matsismidest nagu alkoholijoobes – no mille poolest erineb selle sisu, kas või juuksekarvagi jagu, hoopis ladusamast sõnast purjus? Samamoodi alkoholi tarvitama vs (elliptiline) jooma või täis/purju jooma või mis on just parajasti täpsem (või viina võtma või lihtsalt võtma, nagu Ta oli võtnud) – kõik see on ju keeles juba olemas, lae ainult alla.

Mitmuse osastavaid suudavad moodustada vaid vähesed valitud.

Süntaksiga on lugu kõige halvem. Tark ja surnud eesti keelemees ütles umbes, et igasugused moelaenud (igasugused ciaod ja okeid vms) keeles on köömes, tähtis on grammatika, sest see on see soolestik, mida mööda need laenud omastatakse ja seeditakse. Grammatika ongi juba süntaks – sõnad omavahelistes suhetes sünergiaid moodustamas; mida konkreetne sõna konkreetsel puhul teeb. Kuid nt keelesaated ja -nurgad süntaksist ei räägi. Miks? On see neile liiga raske teema (tunnen end peaaegu ketseri ja outcastina, öeldes siin raske ja mitte keeruline)? Võtame sellise põhilise asja nagu rektsioon. Eesti keele avalikus ruumis on see täiesti paigast löödud, kõige üldisemalt võttes. Tegelge sellega, kes te selle eest palka saate, ja tegelge nii, et oleks tolku!

Öeldisverb on kaotamas oma viimastki tähendust, asendudes puhtformaalse on-iga (on..... peale minev selle asemel, et läheb peale, on....... õudust tekitav selle asemel, et tekitab õudust, kõik saated ei ole ühtmoodi õnnestunud selle asemel, et kõik saated ei õnnestu ühtmoodi jne), st öeldisverb kolib ümber oma täiendisse-laiendisse, pöördvormist välja, justkui oleks tal seal kavas nimisõnastuda. Ma saan aru, et esinejal ei pruugi mõte olla veel lõpuni mõeldud, et sel ajal kui ta ütleb on ja veel mingi venitatud täiendi, saab ta sisu peale mõelda, ent seda juhtub samamoodi ka ettevalmistatud saadete ajal, nagu paberi krõbinast eetris võib järeldada. Siin peaks keeleamet olema kallal küünte ja hammastega ja määrama trahve, millega küllastada riigieelarvet – siin ja eriti reklaamide teksti kallal (nagu ravimi kõrvaltoimete tekkimise korral -- nii ei saa eesti keeles öelda), sest see on keel, mida raiutakse ja raiutakse kõigele 1,3 miljonile sadu kordi päevas pähe, kuhu ta paratamatult ka jääb, kas see paljupäine ja samas ilma ühegi õige peata keha ise seda tähelegi paneb või ei.