Pildike Põlva linnast

Intervjuu MADIS KÕIVuga

 

       Mina: Te ei sallinud Underit, kui ma õieti mäletan?

Kõiv: Te ei mäleta õieti...

        M: Noh, te ütlesite, et ta on teile võõras.

Kõiv: Ega see ei ole seesama. Mina ksenofoobiat ei põe, võõraid ei vihka, ja järelikult ei vihka ka Underit. Ta lihtsalt ei puutu minusse. Ühesõnaga: ma ei võta kätte Underit, et enne magamaminekut lugeda. Kui ma mõtlen, et mida teha, et oleks hea olla ja huvitav ja... siis ma ei võta teda kätte – ta lihtsalt ei huvita mind.

        M: Miks ta teid ei huvita?

Kõiv: Ta on igav. Ta on liiga hästi... tehtud, kunstluule otsast kuni lõpuni. Ja peale selle, ta on naisterahvas, see on naisterahva looming. Ma üldse ei loe naisterahvaste asju kuigi sageli. Selles suhtes on mul inglise hoiak, džentelmeni hoiak. See tähendab seda, et kui söögilauas lõpetatakse, siis naised lähevad ära oma asjade ja juttude juurde, ja mehed jäävad istuma ja räägivad oma, ja meesterahvas ei trügi ilma koputamata naiste tuppa sisse. Ma olen sellega harjunud ja seetõttu iga kord, kui naisterahva kirjandust lugema hakkan, siis alati mõtlen, kuidas tuleb koputada, kas ma tohin sinna sisse astuda või ei tohi. Ja need Underi asjad on väga naisterahva asjad...

        M: Kas see, et ei ole huvitav, et on tehtud, kunstluule, ongi seesama Lauluema-fenomen, mida nimetate oma Alliksaare-ettekandes?

Kõiv: Selle Lauluemaga on niimoodi... Meil siin Eestimaal on kunst, ja eriti luule, naiste käes – on antud naiste kätte ja tunnustatud, et see on asi, mis puudutab peamiselt naisterahvast... ja naistel on siin määrata – mis on luule, mis ei ole luule, mis on hea luule... Noh, sellel on juba vanad traditsioonid, rahvalaulud on meil ju naisteluule, ja seegi on arvatavasti oluline, et lapsi on õpetanud ikka naised juba sellest ajast peale, kui reformatsiooniajal hakati üldse eesti keeles õpetama. Ega mehed ei õpetanud lapsi lugema, naised õpetasid. Ema määrav sõna vahekorras kirjasõnaga on traditsiooniline olnud. See on jäänud ja Eestis on see kuidagi loomulik. Kusagil mujal maailmas ma midagi niisugust ei tea, mujal on see ikka nagu meeste asi olnud.

        M: Milline vahe seal on? Selle mujal maailmas oleva meesteluule ja kohaliku Lauluema-luule vahel?

Kõiv: Seda on väga raske ütelda... Noh, hoiak on teine. Mees kuidagiviisi eraldub oma luulest. Luule on objektiivne, on temast endast, sellest mehest eraldunud. See luule on olemas täiesti sõltumatult sellest, kas teda on luuletatud või ei ole. Ta on olemas, eksisteerib. Ei ole kellegi oma, ei pruugi olla kellegi oma. Ja kui mehel temaga mingeid vahekordi on, siis on need väga isiklikud ja väga egoistlikud vahekorrad... mis sellesse luulesse enam ei puutugi. Aga naisel on oma luulega niisugune ema vahekord, see ei ole mõeldav ilma selle tegijata. Aga see vahekord ei ole ka niisuguses mõttes egoistlik, mida saaks põlata ja selle läbi olematuks teha. Kui luuletaja on naisterahvas, siis ta imetab kogu aeg oma luulet. Ta ei eraldu temast... Ja siis tekib niisugune luule ja luuletajate substraat, kus üks pole teisest eraldunud... ja see on siis kirjanduselu all. See hoiab seda Eesti kirjanduselu ja Eesti luulet.

        M: Aga mehed...

Kõiv: Mehed esiteks on luuletajateks võetud naiste poolt, nendesamade emade poolt – see tähendab seda, et kui Ema selles oma luulesubstraadis tunnistab mingisuguse mehe oma pojaks, tähendab luuletajaks, siis ta on luuletaja, kui ta ei tunnista, siis ta ei ole... publikum ei võta seda siis luulena, ütleb, et talle ei lähe see hinge.

        M: Aga kes see Ema siis konkreetsetel juhtudel on – kirjastus või avalik arvamus või...?

Kõiv: Ema on... emasõna. See on kohe kindlasti paljudel juhtudel Marie Under, on olnud Betti Alver, Kersti Merilaas; nüüd on see juba – ma näen ja tunnen – Kauksi Ülle – noor Ema, kes imetab oma Kostabi Seltsi luuletajaid, need on kõik juba Kauksi Ülle lapsed.

Nad ise annavad end tema hoole alla.. ja vastu võetakse seda luulet Ema kaudu... Ema paneb lapsed riidesse ja viib nad välja, teatrisse või jalutama, ja ei jookse nad seal ringi mitte niisama, kuis juhtub. Niisuguseid ringijooksjaid ei võetagi kunagi päris tõsiselt. Kes on väljaspool, kelle kohta needsamad Emad ei mõista midagi ütelda, kes ei ärata ematundeid, kes jätavad naised emadena ja naisena külmaks, nendele jääb see külmus külge ja publikum tunneb nende suhtes sedasama külmust.

        M: Kas mehed, kes on kogunenud selle naise ümber, teevad samasugust naiselikku luulet, mis ei ole nendest eraldunud?

Kõiv: See ei pruugi nii olla, ja nad ei ole ka tema ümber, vaid see meedium, see substraat on laiem, on nagu meri. See Ema eritab seda luulesubstraati või seda luulemerd, ja nad kõik ujuvad selles meres – nad võivad ju üsna kaugel olla – ujuvad selles Ema luulepiimas. Siis vaat need Emaluulepiimased luuletajad on luuletajad, neid võetakse vastu, nad tuntakse juba lõhna järgi ära, et nemad on need – eesti rahva luuletajad. Neil on midagi n-ö üdisügavat ütelda, mis läheb kuni selle emaduse põhjani välja. Nad ei pruugi olla nagu Adson mingi kurja naise kamandada, nad võivad väga mehelikud olla jne, aga nad on ikkagi Ema poolt õnnistatud, ja Ema on andnud neile kilbi kätte, et tulge tagasi kilbi peal või kilbi all. Selles on asi. Aga mõned, kes jätavad needsamad Emad külmaks, jäävad välja, ja siis Emad on nende suhtes vaenulikud...

        M: Ma ei saa aru – kas laste sugu ei ole tähtis?

Kõiv: Laste sugu ei ole tähtis, ainult et mehed ei hakka kunagi seda substraati eritama ja looma. Nemad ei määra seda, kes on luuletaja ja mis on luule. Selle määrab ikka see Emapiim, milles nad ujuvad. Nad on luuletajad, luuletajad kui niisugused, nad võetakse vastu jne, aga nemad ei määra seda õhkkonda... või nad küll määravad selle õhkkonna, aga ainult sellesama substraadi kaudu, selle Emasubstraadi kaudu...

        M: Te ütlesite, et neil on midagi üdisügavat öelda...

Kõiv: Sellest substraadist lähtudes on see nii, substraadisiseselt on neil sügavat ütelda. Sest et see sügavus, mis teistel oleks ka ütelda, ja ongi ütelda, see jääb kõledaks – just peamiselt kõledaks.

Tuleb mõista, et see substraat ei koosne ainult sellest luulest, mis seal luuletuses seisab. Seal on kõik: on see luule, on see naine ise oma isikliku sarmi ja kõige muuga, oma vahekordadega, oma suhetega, oma juttudega, mis liiguvad, legendidega, kirjadega... See on kõik seal, selles meres. Ei saa ütelda, et ma võtan ühe Underi ja see tilgub piimast, see on ikka laiem.

        M: Kas Yourcenar on Opus nigrumist eraldunud või ei?

Kõiv: Jah on, see on ilmselt mehelik naine. Noh, erandeid on ju alati.

        M: Kogu see jutt käib ainult Eesti kohta?

Kõiv: Ma ei tea mujal... Mujal on luulel teised traditsioonid. Meie luule tuleb oluliselt ikkagi regivärsist, kuigi ta vahepeal võõrutati ära sellest regivärsi rinnast... aga seda tegid ka naisterahvad – nagu te mäletate, oli Koidula seal üks agar tegelane. Ja need igitraditsioonid on meil säilinud. Aga kust algab näiteks prantsuse luule või kreeka luule või saksa luule? Need algavad hoopis suurtest laulikutest ja bardidest ja trubaduuridest ja millest tahate. Ja võibolla isegi gümnaasiumidest ja filosoofilistest kooskäimistest ja turust* ja niisugustest kohtadest, kuhu naine sisse ei pääsenudki.

        M: Kas see emaduse-lugu käib kogu meie kultuuri kohta?

Kõiv: Üldiselt jah. Naise sõna maksab. Mitte et üks või teine naine peab tingimata nööre tõmbama, vaid kui sellel kunsti-inimesel on õige hääl, naiselik hääl, selle substraadi hääl, siis seda kuulatakse instinktiivselt ja ilma selle üle arutamata. Sest see hääl tundub veenev – eestlasele, kuna seal on see sügavuse täämbr sees.

        M: Nii et võib olla, et mõni teos ei leia tähelepanu sellepärast, et ta ei kuulu sinna hulka?

Kõiv: See võib nii olla.

        M: Näiteks ma lugesin Baturini Karu südant ja... noh, see on tõeline kunstiteos, tõeline tragöödia. Aga ajakirjandus vist ei iitsatanudki.

Kõiv: Seda ma ei ole lugenud, aga muidu ma olen Baturinit lugenud ja minu meelest on ta väga hea kirjanik. Näiteks "Leiud kajast" – need on võimsad asjad. Aga see on jah üks niisugune asi, mida Ema süda ei ole vastu võtnud ja mis on meile seetõttu võõraks jäänud... Väga palju on niisuguseid... Kas või näiteks seesama Jaan Okski – teda ei ole vastu võetud ja Oksa moodi kirjandust üldse – niisugust mehelikku ja... intellektuaalselt emotsionaalset, mitte hingeliselt emotsionaalset. Ja no Alliksaart iseenesestki mõista.

        M: Kas keelel, kirjutatud või räägitud tekstil on ka mingid vältimatud omadused, mis tal peavad olema, et ta oleks vastuvõetav selles piimameres... Ühesõnaga, kas nad tunnevad juba keelest ära?

Kõiv: Seda peab uurima, seda ei saa niisama öelda, kuna see proosas ei ole nii tuntav kui luules.

        M: Noh, alustame kasvõi raadiost. Võtame näiteks lastesaated või eriti veel noortesaated, neis torkab see eriti silma. Niipea kui laps oma jutuga hakkab juba kuhugi jõudma, oma aruga jõudma, laskub talle selga reporteritädi ja katkestab teda, nudides ja limpsides – ja esitades mitte lihtsalt suunavaid küsimusi, vaid Absoluutselt Suunavaid Küsimusi – ja ähmastades selliselt kogu selle lootusrikka alguse mingiks ammuleierdatud igavuseks – nii metafoorikalt kui sisult. Soome raadiot olen ka kuulanud, ekstra sellepärast, et kas see on mingi ülemaailmne nähtus. Selgub, et ei ole! Soome raadio noortesaadetes esinejad näiteks räägivad jutte, mis mindki üllatavad, vaata ei panevad mõtlemagi... Aga meil valitakse neisse saadetesse noored, kes enneaegselt juba on normaalsusest rikutud, kes on hästi ära õppinud ajalehtedest või lõunalauast, mis on hea ja mis on paha, ja üldiselt on tunda, nende hääletoonist on tunda, et nad teavad, et neil on igal juhul õigus, sest nad täidavad väga täpselt nõuet anda ettenähtud sisu ettenähtud vormis...

Kõiv: Nii see muidugi on. Iga saade, iga pala, mis kirjutatakse, peab nähtavasti midagi olema – peab tunda olema, et see on nüüd see midagi. Sõnastatud reegleid, mis ütlevad, et see on nüüd see, mis ajalehte (raadiosse) kuulub, ei ole. On olemas vaikselt omaks võetud ja väga ranged reeglid, mille järgi tuntakse ära, et see nüüd ongi see, et see on nüüd sellisena olemas. Kui te olete näiteks kanakasvataja, kes eluaeg on leghorne pidanud, siis te tahate, et kanal oleks kaks jalga, tiivad, et ta oleks valge ja libe – te olete kujundanud või kujutlenud asjadele ontoloogiareeglid. Asi on olemas, kui ta on niisugune, asja pole olemas, kui ta niisugune ei ole. Tähendab, kui sa oled harjunud leghorniga, siis sa pruuni kana ei tunne kanana ära. Et mis asi see nüüd selline on? Ta ei ole valmis veel, ta ei ole veel valgeks saanud! Et teda peab nüüd veel natuke kohendama ja ta peab küpsema, siis ta saab valgeks ja siis ta järelikult on valmis. Ja siis ta on kanana võetav. Ja sellised reeglid kujunevad välja, kui niisuguseid sisemisi vahekordi pidevalt soendada, ja nad võivad muutuda väga rangeteks ja väga keelavateks, need hoiakud.

Aga see on ju kõiges nii. See algab juba eesti kirjakeelest, millest peetakse nii kohutava rangusega kinni, et see kirjakeel oma kirjakeelelikkusega moonutatakse juba ebakeeleks. Ja kõik võimalikud kõrvalekaldumised sellest tuntakse ära kui vigased või mittekirjakeel või... See hakkab juba sellest peale. Ja koolikirjanditest, millega kõik inimesed üles kasvatatakse. Seal on juba väga täpsed reeglid, mis on õige ja mis ei ole õige.

        M: Võikski sellest rääkida – ma ei ole iial aru saanud, mis žanr see kirjand selline on...

Kõiv: See on väga range žanr, sellel on väga ranged reeglid, aga ma ei mõista neid praegu niimoodi sõnastada, seda peab spetsiaalselt uurima. Igatahes, kui neist välja kukkuda, saab alati väga kõvasti karistada, nii et olemas nad on. Kirjandi kontrollija peab ära nägema, kas kirjand on õige, kas kirjand on kirjand. Aga selleks, et see oleks kirjand, peavad sel olema omad reeglid, ja mida paremaks kirjand läheb, seda hullemaks lähevad reeglid, ja mida hullemaks lähevad reeglid, seda paremaks läheb kirjand ja pärast on niimoodi, ...et siis kõik räägivad neid kirjandeid ja kirjutavad neid kirjandeid – nii et ei saa enam üldse rääkida...

Asi ei ole muidugi nii lihtne, sest seal, selles kirjutamises ja keeles, on kõikvõimalikud nüansid. Noh, on olemas tõeline hea kirjutatud keel, ütleme et kirja-keel sidekriipsuga, ja sellel on olemas omad väga sügavad sisemised seadused, mis eesti keele puhul on nähtavasti sõnastamata. Kui võtta laias mõttes. Aga kui võtta kitsas ja väga kitsas mõttes, siis ta on see kirjand. See on siis see kogumik harjumusi, mis antakse inimesele kätte, et kui ta on keskkooli lõpetanud, oskaks ta hästi kirjutada, korralikult kirjutada, ja seda võetakse siis a priori korralikkusena, mis vastab sellele ja sellele reeglile. See korralikkus ei ole võetud niisama õhust, sest on olemas nähtavasti mingi korralikkus, mis kuulub keele enda, tema loomuse juurde, see on kindlasti laiem. Aga kuna seda laiemat on väga raske õpetada, siis ümardatakse ta mingiks väga kitsaks... ümaraks... noh, niisuguseks...

        M: ...käkiks...

Kõiv: ...keraks, ja see on siis see kirjand. Aga mis puutub heasse kirja-stiilisse, siis sellel on omad väga selged tunnused. Sellega peab olema võimalik kirjutada iga asja. See peab olema võimeline kirjutama täiesti tundetult, emotsioonidest puhtalt, see peab olema absoluutselt neutraalne – selline oleks selle hea kirja-keele ideaal. Selles võib kirjutada millest tahes: kanakasvatusest, sellestsamast Emaluulepiimast või Bastille' vallutamisest. Ja on olemas teatud meistrid, kes seda oskavad, ja keda võetakse siis muidugi selle kirjandikeele loomisel eeskujuks. Tegelikult muidugi on nad palju rikkamad, kirjandikeel võtab sealt ainult ühe ümara augu välja. Ma olen alati imetlenud neid häid ja ilusaid keeli. Näiteks... noh, mulle ajab alati nutu peale, kui ma vaatan, kui ilusti kirjutab Ain Kaalep... või Jaan Kaplinski või kasvõi Peeter Olesk või Linnar Priimägi. Mis see tähendab? Selle tunnus on, et anna talle materjal kätte, ja ta kirjutab ükskõik mis asjast ilusti. Loomulikult, neutraalselt, hästi, kusjuures selle "hästi" reeglid on sügavalt n-ö keelesisesed. Näiteks mina isiklikult seda ei valda ja olen seetõttu selle suhtes tundlik. Noh, kui mina midagi kirjutan, siis ma... no ma pean siis selle asja ette võtma: pean läbi seedima ja läbi vihastama ja... ühesõnaga kõikide oma tunnetega siduma – siis ma saan selle välja ütelda. Ma ei oska seda ütelda selles absoluutselt neutraalses keeles.

See on siis see puhta kirjaniku keel ja puhas kirjanduse-keel. Aga sellele vaatamata võib vahetevahel olla huvitav lugeda just neid, ja enamalt jaolt ongi huvitav lugeda just neid, kes ei oska kirjutada. Mitte et nad kõik ja üldiselt oleksid huvitavad, vaid teatavatel juhtudel, kui seal mingisugused õnnelikud asjaolud kokku satuvad, tähtede seis või tont seda teab, kui see tema oskamatus osutub mingiks vooruseks... Dostojevski näiteks või Oks või Vahing... Need on inimesed, kes ei oska kirjutada.

        M: Ma kujutan ette, et see on nagu mõni hea naivist näiteks mõne keskpärase akadeemilise maalija kõrval...

Kõiv: Ma ei tahaks seda niimoodi ütelda. See hea kirjutaja võib astuda oma heast stiilist üle, kui vaja on... see ei ole mingi isiku omadus. Aga see halb kirjutaja, see mõistab ainult seal sees olla, kus ta on.

        M: Aga kui räägiks nüüd kriitikast, kuna see on nagu sama asja teine pool...

Kõiv: Kriitikaga on niimoodi, et Eesti kirjanduskriitika ei ole asjatundlik, sõna otseses mõttes asja tundlik. Noh, alates kasvõi sellest, et ta ei suuda mitte midagi kindlaks teha. Ta ei suuda ekspert olla. Andke talle kätte näited kellegi stiilist, ta ei mõista kindlaks teha, et see on selle kirjutatud, too on tolle kirjutatud, selle lause niisugune struktuur on selle tunnus, naasugune struktuur tolle jne – vaat niisugust asja ta ei tunne. Ta hindab kõike mingite muljete või hea äratundmise järgi. See on selle kriitika kõige suurem puudus – tal ei ole oskust midagi täpselt määrata.

        M: Professionaalne puudus siis, nagu ma aru saan...

Kõiv: Seda võib jah nimetada puhtalt professionaalseks puuduseks. Seda ei ole küll kultiveeritud, kultiveeritud on jälle sedasama ilusti-kirjutamist. Arvustaja peab ka ilusti kirjutama. See on esmane asi – ta peab ilusti kirjutama. Kui ta on ilusti kirjutanud, siis on juba arvustus niisama hästi kui tehtud, kas ta siis räägib sellest raamatust või ei räägi ta sellest midagi. Ja kui ta siis räägib, siis on juba hea, siis ta ütleb, kas talle meeldis või ei meeldinud, või et see tundus talle niimoodi ja see tundus naamoodi jne. Ja kui tal juhtub veel n-ö maitset olema ja ta tabab seal intuitiivselt midagi ära – siis on see kõige parem. Niisugune kriitika võib ka muidugi olla, ega ma vastu ei vaidle... kuigi see on õieti ise kirjandus, mis kirjandusest toitub – sekundaarkirjandus sõna kõige otsesemas mõttes. See võib nii olla, aga oleks hea, kui oleksid ka mõned asjatundjad, noh – detektiivid. Kui te lähete detektiivi juurde oma jutuga ja detektiiv vastab teile seepeale, et jaa, see pole ilusti tehtud ja too talle meeldib või ei meeldi, siis see pole õige detektiiv. Detektiiv peab välja uurima, et seal tapeti ja et selles kohas olid sellel käes sellised kindad ja jalas sellised saapad. Ühesõnaga, ta peab midagi kindlaks tegema. Ma näen, et ei tehta, et ei olda asjatundja. Ühesõnaga, võidakse anda Tammsaare Gailiti pähe välja, ja kui see on "ilus", siis keegi ei tee mingit vahet.

        M: Kas see käib enamvähem ka kunstikriitika kohta?

Kõiv: Küllap käib, aga kunstikriitika on juba loomu poolest spetsiifilisem. Kunstikriitikud on tavaliselt saanud mingisuguse spetsiaalse väljaõppe. Aga noh, ka kunstikriitik peaks muidugi tundma, mis värviga on tehtud jne, ühesõnaga, tehnilist külge tundma. Kirjanduskriitika on tehniliselt nõrk, see on peamine.

        M: Mõnele hakatakse esimestest pintslitõmmetest, esimestest tekstidest peale laulma üksmeelselt hosiannat. Vanasti mõtlesin, et need on eriti eredad anded – geeniused, noh... Kuid nüüd, mil ma ise suudan ande ära tunda, näen, et nood vaikitakse pigem just surnuks: Baturin, Kelpmann...

Kõiv: Hosiannat lauldakse neile, kes räägivad kokkulepitud kirja-keelt ja lähevad valutult konventsioonidesse sisse, seepeale nad võetaksegi vastu kui oma. See on, nagu ma rääkisin. Ema võtab oma kodukolde juurde need, keda ta võtab, ja kodukolde juures olemine on see tunnus, mille järgi rahvas kas võtab autori vastu või ei võta. Kes sobib kodukolde juurde, see võetakse, kes ei sobi, seda ei võeta. Ja kuna kodukolde juures seisab Ema, siis on see Ema siin oluline.

Kunstnike juures on see asi veel teistsugune, sest võrreldes kirjanikega on nad ikka oluliselt tehnikainimesed. Kunstnikkond on tehnokraatia, seal on kõige aluseks tehnokraatia printsiip. Kirjanike juures see nii ei ole, sest kirjanduslik algharidus on kõigile inimestele antud – sellesama kirjandiga, ja sealtpeale siis igaüks teeb, mis saab. Aga nii muusikute kui ka kunstnikega on niimoodi, et üks väljaspool olija on kohe absoluutselt väljaspool, sest ta ei ole seda haridust saanud – ühesõnaga, ta ei ole sinna tehnokraatiasse vastu võetud. Ja siis tekivad niisugused tüüpilised tehnokraatia hoiakud ja vahekorrad, mis kirjanduses nii ilmsiks ei tule kui kunstnike juures – ja teadlaste juures. Need on juba täitsa isesugused. Seal maksab juba kasvõi see, et kui keegi ei kuulu vastavasse koolkonda, siis see on kohe võõras ja ära tüki. Nii et seal võivad mängida juba puhtalt niisugused instinktid, mis jäävad väljapoole igasuguseid esteetilisi argumente. Ühesõnaga, kui sa ei kuulu omameeste hulka, siis mis sa tükid... meil on siin omad kohad, kus me näitame, ja omad kunded, kes ostavad, ja omad mehed, kes kirjutavad ja... sina mine minema... Niisugused tehnokraatlikud tornid on väga kinnised, seda ma tean omast käest, füüsikuna. Sinna tükkida on võõral võimatu; räägi sa mis tahes, sind ei võeta tõsiselt. Kui sul pole seal seda või teist või kolmandat – seda kraadi seal, ei ole lõpetanud seda kooli seal, ei ole teinud seda, ei ole seal ette kandnud toda... noh, siis ma ei hakka sind kuulamagi. Hirmus raske on panna süsteemis olevat inimest kuulama inimest, kes on väljaspool seda süsteemi, ja kunstnikud ja muusikud on selles mõttes teadlastele palju lähemal kui kirjanikud, sest keskmisele tegijale või olijale on nende ala suletud – nood pole pühendatud. Aga mujal maailmas, ma kujutan nii ette, on võimalused laiemad. Meie kõige suurem häda ongi see, et kõik on nii kohutavalt pisike, ja sellepärast ongi Ema ümber liikumine paratamatu, ja kõik, kes tahavad ise... kes lähevad välja, need on lihtsalt hulgused ja kadunud pojad. Mujal kadunud pojad koonduvad, muutuvad sõjasalkadeks ja moodustavad ise midagi... tähendab, kõikide võimaluste jaoks on ruumi – aga meil ei ole, meil on kõik kohutavalt kitsas... Kõik tunnevad kõiki ja seetõttu on miljöö üleseostatud, vahekorrad on üleseostatud. Ja sellepärast mõned asjad, mis mujal on täiesti loomulikud, on meil... isegi võimatud.

        M: Kas see, et olete füüsik... kas teie maailmanägemine ja mõtlemine on teistsugune kui humanitaaril?

Kõiv: See on väga mitmes mõttes teistsugune. Juba mälu tüüp on teine. Võibolla on see nii, et teatud inimesed valivad endale ala mälutüübi järgi, aga võimalik ka, et ala, mis talle on peale pandud või mis on talle peale langenud, muudab tema mälu. Näiteks minu mälutüüp on absoluutselt mittehumanitaarne. Mulle ei jää meelde üksikud detailid või faktid, nimed ei jää meelde, väga halvasti jäävad meelde aastaarvud...  Ja jälle on Kaalep mulle mingis mõttes ideaalhumanitaariks. Kõigepealt juba seetõttu, millest me rääkisime, et ta kirjutab alati, millest tahes, selles ühesuguses neutraalses headuses, kuigi ta võib alati sellest muidugi ka üle astuda. Teiseks tema mälutüüp. Kui hakkate temaga mingit asja arutama, siis tema kohe esimese viite peale ütleb sulle nime, eesnime... talle jääb see paugupealt meelde. Mälutüübi järgi korrastab inimene n-ö sisemise kaardi, mille põhjal ta maailmas orienteerub. Aga mina, ma vaatan selle nime ära ja ta jääb mulle meelde märgina: et ta hakkas T-ga peale, kuskil keskel oli z ja... ja ma tunnen ta alati ära. Ta on minu jaoks märk. Ma ei tunne vajadust teda kui nime elustada – tähendab kujutleda nimele juurde kõikvõimalikke asju, mis sinna kuuluvad, noh, hakata selle nime ümber kaardil moodustama keskkonda või ümbruskonda. Ma lihtsalt märgin ära: siin on see märk a, teine märk b, siis veel c jne. Meelde jäävad mulle hoopis suhted: c on suurem kui b, a on väiksem kui b, see on enne kui too. Ja siis kujunevad välja – selles minu mälu tüüpi maastikus – niisugused sõlmed, mille ümber koondatakse muu. Humanitaaril on see sõlm teatud nimi, ja siis selle ümber koondub terve hulk nähtusi – nii ma olen tähele pannud. Aga minusugustel tekivad teatud suhted ja teatud suhete reeglid. Et selles olukorras a toimub enamal juhul b. Jäävad meelde vahekorrad ja vahekordade tendentsid ja liikumise suunad. See pilt on absoluutselt teistsugune. Juba kasvõi selle mälutüübi pärast.

        M: Selle järgi võttes peaks humanitaari mõtlemine olema stabiilne, liikumiseta...

Kõiv: Tal võib ka liikumine olla, aga see on, ütleme, liikumine kaarikutes. See, millega liigutakse, on ka üks asi, millel on nimi, kuju ja värv, on teatud aknad, ja teatud hobused ees, ja ta võib olla kiire või aeglane. Liikumine toimub humanitaaril teatud tüüpi liiklusvahendites, ja nad peavad seda tähtsaks ja uurivad välja, mis tüüpi liiklusvahendites keegi neist liigub, ja mis teed mööda ja missugune tee välja näeb. Aga suheteinimesel pole tähtis, millega liigutakse, peaasi, et see suhe realiseeritakse. Ja on teatud keelureeglid, et niisuguses ja niisuguses olukorras niisugust asja ei saa juhtuda. Tekivad hinnangud: a ei saa juhtuda, b kukub välja, c ei ole loogiline, d on antud olukorras ebatõenäoline. Kaarikus vaadatakse, et selles olukorras on nii ja nii, aga suhetemaailmas, et seda tüüpi olukorras... Aluseks on tüübid, mitte konkreetsused. Ka oodatavate sündmuste hindamisel on kriteeriumid erinevad. Humanitaarinimene otsustab... noh, näiteks analoogia järgi: et kui tookord oli niimoodi, siis miks mitte ka praegu, või et nii oleks väga moraalne jne. Aga teisel tüübil on nii, et ta näeb kohe ära, et see olukord on niisugune, kus ei saa seda ja teist asja olla, ja siis tal kaob selle vastu huvi ka ära. Ja sel matemaatilisel inimesel tekivad sellised emotsionaalsed hoiakud – sest et see matemaatiline inimene on nimelt niisama emotsionaalne kui teine, aga tema emotsioonid on teistsugused – näiteks ta hakkab armastama paratamatust – kuna see on niikuinii, või tõenäosust või mingit taolist asja. Sellised need erinevused siis on, kõige üldisemalt.

Aga kui konkreetsemaks minna, siis on igasugune teadus väga spetsialiseeritud, see aga nüristab inimest. Selles mõttes on ideaalsel juhul humanitaar vabam. Kui inimene töötab väga kaua ühel kitsal erialal, siis tekivad stereotüübid ja need stereotüübid löövad tihtipeale läbi. Isegi lähedastel erialadel pole inimesed võimelised üksteisest aru saama, sest stereotüübid hakkavad segama. Näiteks on vana tõsiasi, et füüsikud ei saa hästi keemiast aru ja keemikud ei saa füüsikast. Hoiak on kohe vastumeelne või vaenulik – keemik räägib füüsikast ja füüsik keemiast, et see aine on äärmiselt segane ja mõttetu ja loll. Üks väga tüüpiline möödarääkimise suhe on füüsik ja bioloog – harva mõistab siin üks, mida teine tahab öelda. Nii sügaval on spetsiifilised stereotüübid. Selles mõttes on nii bioloogil kui füüsikul palju kenam rääkida humanitaariga... seal asuvad nad neutraalvetes ja on joviaalsed ja vabad ja palun, ütlevad, rääkige aga, me saame kõigest aru...

* Ju ta räägib muistsest Ateena agoraast, kus said kokku ja kõnelesid filosoofid, rännumehed, poliitikud jne. AINULT mehed.

Pildike Põlva surnuaialt