Õnnitlused, tervitused, aplaus ja tualetid

Keegi küsis, miks ei saadeta juubeli või aunimetuse saamise jne puhul meili õnniteldava (jne) isiklikul aadressil, vaid nt Kirjanike Liidu avalikus listis, nii et kõik (panen huupi) 200 listi liiget peavad lugema, et Jüri õnnitleb Mari, või tegelikult oma 25 Jüri. Ma ütlen miks.
Täpselt samal põhjusel, miks õnnitletakse ja tervitatakse raadio kaudu. Kes vähegi suudab nii palju keskenduda, et umbes 0,5 minutit oma peaga mõelda, mõistab, et õnnitlemine ei ole tegelikult niivõrd õnniteldavale õnne soovimine, kuivõrd näitamine: vaadake, pange tähele, mina õnnitlen, ja pange tähele, keda ma õnnitlen ja mismoodi ma õnnitlen. Ja samamoodi õnnitlus(t)e saaja, kui ta on vastavates ringides sees, ja ise juba enne olnud õnnitleja ja tervitaja ja you name it – ühesõnaga, on mängus osaline. Ütleme, et üks tädike, kes oma suurenumbrilisel juubelil kuulab raadiot – minu arusaamise järgi on talle esmatähtis, tunnistab ta seda siis ise või ei (harilikult ei, sest see nõuaks mõtlemis- ja eneseanalüüsioskust), et teised ka kuulavad ja peavad omaks võtma, et teda tervitatakse, ühesõnaga, et ta kuulub tervitatavate klassi.
Puberteetide via raadio tervitamised näitavad seda veelgi ilmsemalt: miks peaks mingi Janar tervitama raadio teel mingit Marekit, kellega nad niikuinii iga päev mobla kaudu räägivad? Aga lihtsalt, et teised näeksid: siin on midagi, mingid jõujooned, mingi varjatud statement.
Sama sisu teises versioonis näeb saadetes, kus saatekülalised pöörduvad eetrisse nüüdseks juba iiveldama-ajava “tere ka minu poolt”ga. On ju selge, et mingit tegelikku tervitamist, st televaatajale või raadiokuulajale (võtame jälle huupi ühe arvu, nt 200 000; seega – igaühele 200 000 seas eraldi) tervise vms soovimist ei ole. Isegi kui oleks, miks peaks too vaataja-kuulaja seda tervituse moodi asja vajama? Mis ta sellega teeb, kuhu riputab? Mida nad tegelikult teevad, nood tervitajad saates, on, et nad löövad segi saatejuhi raami, kes on oma sissejuhatava jutu juba rääkinud ja esitab nüüd konkreetse küsimuse, mis ei ole mitte, et ehk on tervitamissoovi?, ning üritavad upitada iseennast: vaadake, ma olen omandanud “keele”, kuulun “nende” hulka. (Küllap on ka selliseid, kes on rambipalavikust nii oimetud, et see on parim, mis nad suudavad).
Sama teema on lõputu plaksutamine kontsertidel (mitte tingimata igal pool ja alati). Tüüpiline kontsertiülekanne Klassikaraadiost: pikk jutt – vahel ühes, vahel kahes keeles (sisu reeglina ei kattu), pisut muusikat, pikk plaksutamine, jutt-jutt-jutt, mõned akordid, pikem plaksutamine, lõputu, lõputu, lõputu jutt muusika ümber: millal ja kus õppis, kelle juures, millal, kus ja kelle juures õppis too, kelle juures ta õppis; milliseid albumeid lindistas ja millal lindistas ja kelle juures, ja millised parameetrid, minevik, olevik ja tulevik on tollel lindistaja-firmal. Ja kes kõik on koosseisus praegu ja olid enne ning milline on nende asetus praegu ja oli siis ja mida võib loota edaspidi. Ja eelkõige muidugi, millal keegi sündis. See on eluliselt oluline, igal pool. Kui galaktikad hukkuvad, kui elus on veel vaid kaks inimest, kes ka mõne sekundi pärast surevad, siis kasutagu nad tingimata neid sekundeid selleks, et teha teineteisele teatavaks oma sünniaasta. Siis pole elu olnud mõttetu.

Muusikat peaaegu ei olegi.
Seda pärisasja, mis algselt oli, või vähemalt tahaks mõelda, et kord oli formaalse taga, peaaegu ei ole. Vahel tundub, et kohe üldse ei ole.

PS Kõik selle loo tegelased ja liidud ja nende listid on välja mõeldud ning kokkusattumused juhuslikud. Üllet kui sellist pole esiteks tegelikult olemas ning teiseks vaevalt ta küll oskas endale listis õnnitlusi oodata.